Vabablogi 3: Naised IT-s

Tegelikult ei saa ma hästi aru, miks meil Eestis aastal 2024 ikka veel räägitakse teemal naised IT’s. Ma ei usu kvoodipõhisesse värbamisse ja vägisi mitmekesisuse tekitamisse. Igal alal peaksid töötama inimesed, kellele see ala pakub huvi ja kes saavad sel alal hakkama, hoolimata muudest faktoritest. Oleks ju kurb, kui tööl käiakse ainult selle pärast, et ära elada kuidagi.

Enda kogemusest ei mäleta ma kordagi, et mul oleks kuidagi kehvemad võimalused olnud tehnilisi aineid õppides. Juba põhikooli ajal, kui teemaks oli “Tiigrihüpe”, saime me kõik ühtlaselt halva arvutiõpetuse osaliseks. Seal ilmselt oli tegemist kellegi hea ideega ja kõrvale jäeti asjaolu, et puudus oskustööjõud, kes päriselt teadmisi osanuks edasi anda, aga abiks ikka. Sai vähemalt tund aega nädalas kooli kulul internetis olla ja mängida ja hirmust arvuti ees üle.

Ise olen saanud kasu sellest, et statistiliselt on naised IT valdkonnas vähe esindatud. Olen läbinud mitmeid naistele suunatud ümberõppe programme, mille eesmärgiks on saada numbrid paremaks. Nüüd siis saan paralleele tõmmata ülikooli ja nende programmide vahel. Ülikoolis on kõik võrdsed, keskendutakse puhtalt ainele ja oskustele, mis sealt saadakse. Sotsiaalsetest aspektidest räägitakse vähe. Need programmid on aga hoopis teine tera, annavad minimaalselt tehnilisi oskuseid, kuid kõrval on tugev toetusvõrgustik.

Oma raha eest ma neid programme küll ei soovita läbida, kuid tasuta saades andsid need motivatsiooni juurde, et asuda edasi õppima, sest küsimusi tekkis rohkem, kui vastuseid sain. Mind võib selles vaates lugeda edulooks, sest natukene enne kui ma neid programme läbisin, olin ma teinud otsuse, et tahan IT’ga rohkem tegeleda ja kommunikeerisin seda ka tööandjale ning suunasin asjad nii, et minu IT ülesannete poolt suurendati ja muid kohustusi vähendati.

Kui ma oma tutvusringkonda vaatan, siis ei tea ma küll otseselt ühtegi naisarendajat, kuid ma tean väga palju naisterahvaid, kes töötavad teistel positsioonidel IT-s näiteks analüütikuid, tehnikuid, projektijuhte, samas ei tea ma ka ühtegi meessoost medõde.

Nädal 13: Teistmoodi IT

Arvutid ja internet on praeguseks saanud pea inimõiguseks, mistõttu keskmine inimene ehk isegi ei mõtle selle peale, et ligipääs ja kasutamine nende puhul võiksid olla kuidagi piiratud. Paraku leidub suur hulk inimesi, kelle puhul see võib näiteks füüsisest tulenevalt nii olla.

Juba aastaid on räägitud, et IT ei ole ammu ainult eraldiseisev valdkond, vaid on tugevalt põimunud kõikjale. Samuti on räägitud sellest, et tööjõuga on meil kehvasti. Seetõttu oleks ideaalne kui natukene teisiti toimides saaksime esiteks võrdsustada võimalusi ka puudega inimestele ja teiseks saada tööjõuturule lisaressurssi.

Selles vaates on eeltöö juba tehtud ja aastal 2025 peavad kõik veebilehed ja mobiilirakendused täitma ligipääsetavuse nõudeid. See tähendab, et oma veebilehed tuleb disainida nii, et need oleksid kasutatavad võimalikult paljudele inimestele, seda siis kas otse või ekstreemsemal juhul nii, et abirakenduste abil saab kasutada, näiteks ekraanilugereid kasutades. Mõistan, et ühekordset rasket tööd tuleb juurde arendajatele ja ka sisuloojatele. Näiteks peab piltidele hakkama alternatiivseid kirjeldusi lisama, mis tundub harjumatuna, kuid reaalselt pead ju niikuinii pildile kirjelduse lisama, nüüd tuleb lihtsalt veidi rohkem kirjutada. Üldise hüvangu jaoks täitsa tehtav.

Leian, et ligipääsetavuse teemaga peakski nii tegelema, et esiteks alustame rohujuure tasandilt ja loome rakendused, mis vajadusel saavad suhelda abirakendustega ehk siis välja tuleks töötada ühtne reeglistik, mida peab üks hea rakendus sisaldama. Seda reeglistikku peaks riik ise tutvustama, hetkel mulle tundub, et kogu info on väga laialivalgunud ja asjatult keeruliseks aetud. Teiseltpoolt peaks riigi poolt tulema kontroll, et reeglitest kinni peetaks, mis ma saan aru, on hetkel plaanis. Tähelepanu tasub pöörata, et riik peaks enne trahvimist veenduma, et endal kõik korras oleks, näotu oleks nõuda väikselt eraettevõtjalt asju, mida isegi riigitasandil ei täideta. Kui inimesel on vaja siiski erilisi abivahendeid lisaks, et kasutada rakendust, siis peaks sellesse suhtuma samamoodi nagu ratastooli ehk siis see peaks olema sotsiaalministeeriumi pärusmaa ja riik peaks toetama.

Allikad:

Click to access en_301549v020102p.pdf

https://www.riigiteataja.ee/akt/105032019027

Nädal 12: kasutatavus

Selle nädala teemaks oli leida üks hea näide kasutatavusest veebis ja üks halb.

Alustan heast ja valisin välja endale südamelähedase teemana restorani veebilehe- https://gingercafe.ee/. Esimesed plusspunktid tulevad selle eest, et pealehel on kiirelt haaratavas kohas kõik vajalikud menüünupud olemas. Ei ole vaja tervet lehte läbi sirvida, et leida endale huvipakkuv asukoht. Hinnad ja menüü on samuti kiirelt leitavad. Ka reserveerimisvõimalus on kohe selgelt nähtaval kohal, ei pea otsima. Kuna lehel ei ole palju funktsionaalsust ei pea midagi ekstra õppima, kõik vajalik on paari hiirevajutuse kaugusel. Tahad kaevata? Kontaktid on olemas. Tahad Facebookis jälgima hakata? Viited on olemas. Leidub ka miinuseid. Näiteks reserveerimisvormil võiks olla veateade suunavam ja ta võiks näidata kiirelt neid aegu, mis vabad. Praegu on see lihtne päringuvorm ja pead ootama selle taga, et inimene kinnitaks. Saaks teha automaatsemaks, mis kannatamatutele inimestele nagu mina, meeldiks väga. Samas tänu sellele, et tegemist on lihtsa päringuvormiga, tähendab see seda, et ka restoranipoolne inimene peab selle valideerima, mis teoorias võiks vähendada vale-broneeringute hulka.

Pooleldi negatiivse näitena toon Maksu- ja Tolliameti iseteeninduse lehe. Tõsi, siin teen arvatavasti liiga ka, sest kipun kasutama seda lehte siis, kui palju kasutajaid peal ja süsteem koomas. Tänase blogipostituse raames püüdsin samuti sisse logida ja esimene kord ebaõnnestus, egas midagi, proovisin siis uuesti. Ka siis ebaõnnestus, seekord küll teise veateatega, aga ikkagi. Kolmanda korraga pääsen sisse. Ees ootab mind rida teavitusi, mis ei lisa kindlust, et selle lehega kõik hästi oleks.

Selle lehe puhul on infot ja võimalusi palju rohkem, mistõttu on ka palju keerulisem head tulemust saavutada kasutusmugavuse vaates. Tegelikult on aastatega pilt paremaks läinud. Näiteks on aru saadud, et inimenes käivad kõige tihedamini seal lehel selleks, et tuludeklaratsiooni esitada ja avalehel saad kohe teha vastava valiku, mis suunab sind õigesse kohta. Näha on, et ollakse teadlikud selle lehe nõrkustest ja tegeletakse murekohtadega. Miinuseks on endiselt see, et kui ma kerin lehte allapoole kaob mul ülemine menüüriba ära, kus ma saan tagasi navigeerida või välja logida. Juhendmaterjali on kõvasti juurde tekkinud, mis on abiks.

Eriti halvaks näiteks toon ühe hulgimüüja kodulehe- http://www.amf.ee/. Kõik sellel lehel karjub, et see tehti 1994 ja unustati. See on kole, sisutühi ja pigem võiks olemata olla, kui sellisel kujul veebis elada. Lehel on hulgim aegunud linke ja vigaseid pilte. Lehel ei ole isegi pealkirja. Kui ma ei teaks, et nad endiselt tegutsevad, siis ma arvaks, et see ettevõte ei toimeta enam ammu..

Allikad:

https://gingercafe.ee/

http://www.amf.ee/

https://maasikas.emta.ee

Nädal 11: arendus- ja ärimudelid

Kes meist ei oleks end leidnud olukorrast, kus on kiire-kiire, aga Windows on otsustanud end just sel ajal uuendama hakata. Kui oled rohkem adminnimisega sina- peal või kasutajatoes leiba teeninud, siis ehk on tuttav isegi selline termin nagu “Patch Tuesday” või “Update Tuesday”. Nimelt on Microsoftil juba pikemat aega kombeks teisipäeviti välja lasta Windowsi erinevaid parandusi ja uuendusi, mis vahel külvavad kasutajate seas segadust. Või lasevad serveri restarti, kui see pahasti seadistatud. Lisaks kogub Microsoft usinalt oma kasutajatelt tagasisidet, et oma toodet parendada.

Selle põhjal järeldan, et arendamisel kasutatakse mõnda iteratiivset arendusmudelit, kus käiakse sama tükk mitu korda üle. 2014. aastal avaldati artikkel sellest, kuidas Microsoft vedas end lõpuks 21. sajandisse. Seal on juttu küll Visual Studio tiimist konkreetsemalt, kuid küllap kasutatakse ka teiste toodete puhul samu nippe. Kirjutises on välja toodud, kuidas loobuti kosemudelist, mis ei tundunud kiire arenguga valdkonnas enam otstarbekas ja võeti kasutusele agiilne scrum, mis lühendas toodete väljalaskeaega. Kosemudelit kasutades juhtus tihti nii, et tarkvara oli juba lanseerimisel ajast maas, sest kõik need etapid võtsid lihtsalt nii palju aega.

Windowsi puhul on tegemist traditsioonilise ärivaraga. Enamasti tasub litsentsi eest juba arvutitootja, kes eelinstalleerib Windowsi kohe oma masinale peale. See on tavakasutaja jaoks mugav lahendus, piisab kui minna poodi, valida toode ja kui koju lähed, siis lülita sisse, täida paar infolahtrit ja oledki valmis kasutama. Sellele lisaks on võimalik ka eraldi tootena windows endale osta, mispuhul saad endale andmekandjal versiooni (viimati oli selleks USB mälupulk) ja tootevõtme, mille siis saad ise paigaldada. Minu enda esimesel kokkupuutel arvutiga tuli Windows plaadiga kaasa ja pidin aitama oma isal seda paigaldada, õnneks ei olnud enam flopi-ketta aeg.

Allikad:https://arstechnica.com/information-technology/2014/08/how-microsoft-dragged-its-development-practices-into-the-21st-century/

vabablogi 2: tarkvaraarendaja kui generalist

Tulin kooli kindla plaaniga saada vähemalt ühes valdkonnas spetsialistiks, sest siiani olen tegelenud kõigega natuke. Ma ei taha olla see, kelle kohta öeldakse, et oskab kõike tähenduses, et ei oska tegelikult mitte midagi lõpuni.

Loomulikult oli mulle selge, et tarkvaraarendus ei ole selline asi mille õpid lõpuni ära ja korras. Tarkvaraarenduse maailm on pidevas muutumises, mistõttu tuleb end muutustega kursis hoida. Mida rohkem ma õpin, seda kindlamalt kujuneb mul arusaam, et hea tarkvaraarendaja on samuti generalist, kes on võimeline nägema suurt pilti. Mida laiem on silmaring, seda paremini ollakse kursis erinevate arendusviisidega, platvormide ja raamistikega, mis aitab igale probleemile leida parima lahenduse hoides nii tihti ka kulusid kokku, sest ressursikasutus on optimaalsem. Suurema pildi nägemine ei peaks piirduma ainult tehnilise poolega, vaid arendaja peaks mõistma ka oma klienti ja tema äriprotsesse, et pakkuda parimat teenust. Kui sinna juurde lisada veel oskus inimestega suhelda ja ennast müüa, siis peaks kujunema tööjõuturul päris heas konkurentsis olev kombo. Kõige selle juures võiks endal silm särada ja seda tihemini kui ainult palgapäeval.

Ka keeleoskus võiks olla lai, kuid sellega pidi nii olema, et kui sa arendamise loogika juba oled harjumuseks saanud, siis on erinevate keelte omandamine lihtsam, vähemalt mingi rahuldava taseme saavutamine. Peab olema lihtsalt tahtmist. Nii räägivad need, kes selles maailmas juba sees.

Arendaja ei ole liinitööline, vaid pigem kunstnik, kes loob väärtust ja saab inspiratsiooni erinevatest kohtadest (teiste lahendustest). Võrdluseks võiks proovida olla kuskil suures ettevõttes programmeerija, kellele antakse ette nõuded ja väga spetsiifiline ülesanne kirjutada konkreetset koodi. Viimase puhul saab rääkida süvitsi spetsialiseerumisest.

Mis puutub ühe asja lõpuni oskamises, siis kahjuks sellega olen ma küll alt läinud, sest tahaks olla ikkagi arendaja, mitte programmeerija. Tarkvaraarendus on nii nüansirikas, et ma kardan, et mu elus ei ole piisavalt tunde, et see kõik süvitsi selgeks saada, kogu aeg toodetakse uut materjali peale. Tuleb nautida protsessi ja tunda rõõmu, et iga päev saab pilt natukene selgemaks.

Vabablogi 1 : KAs E-äri on pigem äri või IT ?

Kui tavainimesed näevad terminit, mis algab liitega “e”, siis kiputakse kohe panema seda IT valdkonna alla kuuluvaks, valdkonnas sees olijad seda ise nii ei näe.

E-äri on olemuselt siiski üks müügikanalitest, millega püütakse jõuda oma klientideni. Nii nagu majandustarkvara kasutajad ei ole IT inimesed, ei ole ka e-äri juhtijad seda. Küll aga sõltub see müügikanal IT tehnilistest lahendustest ja kuna see on suunatud välistele kasutajatele, siis on seal küberturvalisus alati võtmeküsimuseks. Samuti on seda töökindlus. Pidevalt katkist või aeglast vahendit ei taha ükski inimene kasutada.

Küsimus, kes tegeleb e-äri müügikanali juhtimisega, sõltub ettevõtte suurusest ja struktuurist. Suuremates ettevõtetes võib olla eraldi osakond, kus töötavad nii IT spetsialistid kui ka ärijuhid, kes vastutavad e-äri platvormide ja süsteemide juhtimise eest. Väiksemates ettevõtetes võib see roll olla antud ühele inimesele, kes võib olla tooteomanik või vastutav e-äri juht. See isik võib olla vastutav nii tehniliste arenduste tellimise kui ka platvormide tõrgeteta toimimise eest ning peaks omama piisavaid teadmisi nii äri kui ka tehnilise poole kohta, et tagada e-äri tõhus toimimine ja areng. Seega hõlmab e-äri juhtimine mitmeid oskusi ja teadmisi, sealhulgas ärilisi, tehnilisi ja juhtimisalaseid oskusi.

Siit teen omakorda järelduse, et kuigi e-äri ei ole traditsiooniliselt otseselt IT osakonna alla kuuluv üksus, on seal vaja kindlasti üle keskmise digipädevust. Kui vaatame asja selle nurga alt, et enamik ettevõtlusvaldkondi toetub väga tugevalt IT-le, siis peaks igal heal juhil olema äriinfotehnoloogia teadmised, et teha majanduslikult ja tehniliselt pädevaid otsuseid.

Nädal 10: Free software and the death of copyright arvustus

Artiklit lugedes jäi mulle esimesena silma kirjeldus, kuidas tarkvara ei ole pelgalt kasutajatele, vaid peab arvestama ka tulevaste edasiarendajatega ja haldajatega. See ei olnud küll kirjutise põhisõnum, kuid kõnetas. Ka arendaja on ikkagi inimene.

Mina ei näe asju päris nii nagu antud kirjatüki autor omal ajal. Nimelt ei leia ma, et tarkvara lähtekoodi avaldamine oleks alati hea mõte ja parandab koodi kvaliteeti. Kahtlemata võib ta seda teha, aga kuna tänapäeval on võimalik ka väga nappide teadmistega midagi kokku kirjutada, siis ei pruugi tulemus olla alati parem. Kurb lugu asja juures on, et kui see töötab, siis leidub alati kasutajaid, mistõttu on turvaaukudega pistikprogrammide levik vägagi igapäevane nähtus. Suurel ettevõttel, kellel on raha kõrval valuutaks tema hea nimi, on suurem motivatsioon teha hea toode. Eriti kui turul on palju temasuguseid veel. Ajal, mil teadmised ei olnud nii vabalt saadavad ja pakkujaid oli turul vähem, võis see tõesti teisiti olla. Mis puutub tarkvara kvaliteeti, siis leian, et häid näiteid on nii vabavaralistel kui ka klassikalisel ärivaral. Saavad mõlemad eksisteerida endiselt, pole see anarhism midagi võitnud.

Autoriõigused ei ole surnud nagu pealkiri väidab, aga ei toimi ka päris nii hästi nagu võiks. Koodide paljusus ja keerukus teeb autoriõigustega kaitstud osa eristamise mittekaitstust keerukaks. Sellele vaatamata on minu jaoks mõistetav, et inimene või ettevõte püüab kaitsta oma toodangut. Võib ju mõelda, et kunst peab kuuluma rahvale, aga kunstnikul läheb ka kõht tühjaks ja kõiki oma ametisaladusi ei pea avalikkusega jagama.

Maailma ilu seisneb selles, et see on mitmekesine. Kõigil on oma koht, ei tasu ka neid “econodwarfe” maha teha. Hästi motiveeritud inimene loob kindlamalt väärtust, vahet siis seal on, mis teda kannustab, kui ta füüsiliselt liiga ei tee.

Allikad:

https://firstmonday.org/ojs/index.php/fm/article/view/684/594

Nädal 9: It juhid

Nii nagu isiksusetüüpide puhul ei ole inimesed enamasti ühe kindla tüübi esindajad, siis ei usu ma ka, et IT-juhtide puhul saaks välja tuua, et keegi kuulub kategooriliselt ainult ühte tüüpi. Ja kui peaks kuuluma, siis pigem ei ole tegemist hea juhiga. Kõik baseerub tasakaalule, ekstreemsed variandid ei pruugi olla head. Proovin siiski tuua paar näidet.

Steve Jobs – arengumootor/Ülemus

Kuna ma ei ole üleliia kursis erinevate IT-juhtide eluga, siis võtan selle madalal rippuva õuna ja tooksin välja Steve Jobsi. Olles lugenud tema kohta erinevaid artikleid ja vaadanud filme, siis kõikjal kujutatakse teda kui ülimalt autoriteetset, halva temperamendiga inimest, keda vaatamata kõigele võib tuua välja kui arengumootori head näidet, kes lõi asju, mille peale teised veel ei olnud tulnud.

Tegemist oli kahtlemata väga tööka inimesega, kelle visioon viis ettevõtte sinna, kus ta on täna. Tõsi, oma käitumise tõttu visati ta korra ka Apple’ist välja.. Tema puhul on tegemist ka hea ülemuse (power broker) ja juhi (leader) näitega, sest ta vedas kogu oma tiimi, isegi, kui see neile alati ei meeldinud ning ei kartnud ka oma võimu näidata.

Priit Liivak – Mentor/treener

Kahjuks ei ole mul au ka teda isiklikult tunda, et talle põhjalikum analüüs teha, kuid äkki kunagi tekib võimalus selleks. Olen kuulanud taskuhäälingut Algorütm, mille üks saatejuhtidest ta oli. Pealiskaudse analüüsi tulemusena jätab ta väga rahuliku ja sümpaatse mulje arutledes teemadel, mis puudutavad IT-d. Ta jagab oma kogemusi ka teistega, mis teeb temast hea mentori/treeneri näite. Samuti osaleb ta tihti konverentsidel, mille eesmärgiks on samuti teisi harida ja nende arengule kaasa aidata. Tema karjäär võiks olla inspiratsiooniks paljudele.

Allikad:

https://allaboutstevejobs.com/persona/steve_at_work

14 aastat Nortalis: ühe mehe lugu suveülikooliga liitunud tudengist valdkonna juhini

Nädal 8:

Klassikaline kõrgkoolidiplom- miks ja kellele?

Klassikalise hariduse eesmärgiks on anda inimesele kaasa laiapõhised teoreetilised teadmised erialast.
Isegi kui inimene ei asu tööle samal erialal, milles ta hariduse on omandanud, viitab diplom, et inimene suudab end kokku võtta ja pühenduda kuna õppimisprotsess on üsna pikk. Seega värbajad kipuvad eelistama tunnistust omavaid inimesi, kui muidu on kandidaadid pealtnäha võrdsed, seda isegi siis, kui tunnistus on teisel erialal. Kindlasti tuleb haridus kasuks just siis, kui kavatsed tööle asuda riigisektoris või muus kindlalt struktueeritud suures ettevõttes. Samas nii kiirelt arenevas sektoris nagu seda on IT, ei tohiks kindlasti jääda loorberitele puhkama ja tuleb ka töö käigus end asjadega kursis hoida ja uusi teadmisi omandada. Enda tutvusringkonnas on kõrgkoolidiplom enamikel juhtidel ja järjest enam ka arendajatel/spetsialistidel.

Rakendus-/kutsekõrgkoolidiplom

Rakendusharidus annab sulle konkreetsed teadmised erialast, kuid ei keskendu niipalju muule eluks vajalikule. Selle tee valivad tavaliselt need inimesed, kellel on soov ainult tööks vajalikud teadmised kätte saada. Tavaliselt tulevad siit oskustöölised näiteks tehnikud. Kui on vaja kiiresti tööturule siseneda, siis see on hea variant.

Rakendusharidus on viimasel ajal populaarseks saanud ka karjääripöörde tegijate seas. Tean väga paljusid, kes on oma põhitöö kõrvalt keskealisena läinud omandama uut rakenduseriala. Selle plussiks ongi see, et saad uued teadmised ja ei pea üldharidusainetega nii palju pingutama. Ideaalne valik kui sul on juba kõrgharidus käes ja soovid lihtsalt oma positsiooni tööjõuturul kindlustada, kuid ei soovi tasulist haridust.

Kutsetunnistused ja sertifikaadid

Need sobivad inimesele, kellel on juba pilt selge, mida ta oma karjäärist kasvatada tahab. Samuti annab erinevate sertifikaatide tegemine aimu, et inimene on huvitatud elukestvast õppest ja arengust. Sertifikaatide tegemiselt tasub arvestada, et mitte kõik neist ei oma tööturul väärtust, kuid mida spetsiifilisemal alal oled, seda suurema tõenäosusega küsitakse väga konkreetseid sertifikaate. on töid, mida ei saa ilma vastava sertifikaadita teha. Kuna nende omandamine ei ole tavaliselt väga pikaajaline protsess, siis pakuvad nad kiiret ja suhteliselt taskukohast võimalust oma teadmiste värskendamiseks.

Parimaks strateegiaks tööjõuturul minu arvates on hoida end heas mõttes generalistina. Vali välja üks põhisuund, kuid ära jäta hooletusse ka seda suunda toetavaid oskusi. Kogu karjääri edukus sõltub enese müügioskusest, seda isegi siis kui oled spetsialist. Ehk siis minu soovitus oleks valida vastavalt enda eesmärgile kas klassikaline kõrgkoolidiplom või siis rakendusharidus ja kindlasti täiendada seda erinevate sertifikaatidega.

Nädal 7 :Naatan Nohiku tarkvaraprojekti litsentsi valikud- millal kasutada mida?

EULA- litsents

EULA peaks valima siis, kui sa oled oma tootes ja tarbijates väga kindel. EULA annab äriliselt kõige parema kontrolli oma toote üle. Ei pea sa avaldama lähtekoodi ning saad määrata piirangud levikule. Miinusena peaks välja tooma, et kuna sa ei anna võimalust oma toodet edasi arendada, siis jäävad kõrvale kõik need potentsiaalsed tarbijad, kellele su toode mõne väikse modifikatsiooniga võiks sobida (samas hea võimalus müüa arendusteenust, kui õnnestub). Samuti suhtub nii mõnigi suurem ettevõte tõrksalt nendesse toodetesse, kus nähakse võimalikku tulevast sundsuhet, eriti kui tegemist on väikse pakkujaga.

GNU GPL (tugev copyleft)

See litsents avaldab lähtekoodi ja lubab seda muuta, kuid klausliga, et pead ka muudetud koodile panema sama litsentsi külge. Hea viis tagada, et keegi ei ehita (vähemalt ametlikult) sinu koodi põhjal oma ärivara. Samas jällegi seab piirangud, et ükski korralik ettevõte, kes tahab oma intellektuaalvara kaitsta, ei hakka sinu koodi arendama/kasutama. Litsents lubab oma toodet ka müüa, kuid klausliga, et levitamisel on litsentsile vastavad tingimused täidetud. Litsents annab võimaluse kasutajatel panustada tarkvara kvaliteeti. Sobib näiteks avatud avalike sektori projektidele. WordPress on hea näide, kuidas kõigepealt tuli GNU GPL litsentsiga toode, mille lähtekood oli avalik ja millele inimesed nüüd loovad järjest pistikprogramme, mis on samuti sama litsentsiga kaetud. Osa pluginaid on tasuta, osa tasulised ja tekkinud on suur ökosüsteem. Muidugi turvalisusega on veidi kehvasti seetõttu ja peab olema valmis rünnakuteks.

BSD litsents

Kõige avatum litsents üldse. Ei takista sul oma toote eest hinda küsida, kuid kui oled müünud, pead andma kaasa ka avatud lähtekoodi. Kui keegi otsustab edasi arendada seda, ei pea ta oma arendust enam samadel tingimustel jagama. Sobib kui kliendiks on planeeritud suured ettevõtted, kellel on kinnised süsteemid ja kes soovivad seda tarkvara oma tarkvarasse ise integreerida näiteks või seda põhjana kasutada. Chromium on hea näide, mis on põhjaks nii Edge’ile kui ka Chrome’le, Chrome’i enda kood ei ole täielikult avatud.

Allikad:

https://github.com/WordPress/WordPress/blob/master/license.txt

https://github.com/chromium/chromium/blob/main/LICENSE