vabablogi 2: tarkvaraarendaja kui generalist

Tulin kooli kindla plaaniga saada vähemalt ühes valdkonnas spetsialistiks, sest siiani olen tegelenud kõigega natuke. Ma ei taha olla see, kelle kohta öeldakse, et oskab kõike tähenduses, et ei oska tegelikult mitte midagi lõpuni.

Loomulikult oli mulle selge, et tarkvaraarendus ei ole selline asi mille õpid lõpuni ära ja korras. Tarkvaraarenduse maailm on pidevas muutumises, mistõttu tuleb end muutustega kursis hoida. Mida rohkem ma õpin, seda kindlamalt kujuneb mul arusaam, et hea tarkvaraarendaja on samuti generalist, kes on võimeline nägema suurt pilti. Mida laiem on silmaring, seda paremini ollakse kursis erinevate arendusviisidega, platvormide ja raamistikega, mis aitab igale probleemile leida parima lahenduse hoides nii tihti ka kulusid kokku, sest ressursikasutus on optimaalsem. Suurema pildi nägemine ei peaks piirduma ainult tehnilise poolega, vaid arendaja peaks mõistma ka oma klienti ja tema äriprotsesse, et pakkuda parimat teenust. Kui sinna juurde lisada veel oskus inimestega suhelda ja ennast müüa, siis peaks kujunema tööjõuturul päris heas konkurentsis olev kombo. Kõige selle juures võiks endal silm särada ja seda tihemini kui ainult palgapäeval.

Ka keeleoskus võiks olla lai, kuid sellega pidi nii olema, et kui sa arendamise loogika juba oled harjumuseks saanud, siis on erinevate keelte omandamine lihtsam, vähemalt mingi rahuldava taseme saavutamine. Peab olema lihtsalt tahtmist. Nii räägivad need, kes selles maailmas juba sees.

Arendaja ei ole liinitööline, vaid pigem kunstnik, kes loob väärtust ja saab inspiratsiooni erinevatest kohtadest (teiste lahendustest). Võrdluseks võiks proovida olla kuskil suures ettevõttes programmeerija, kellele antakse ette nõuded ja väga spetsiifiline ülesanne kirjutada konkreetset koodi. Viimase puhul saab rääkida süvitsi spetsialiseerumisest.

Mis puutub ühe asja lõpuni oskamises, siis kahjuks sellega olen ma küll alt läinud, sest tahaks olla ikkagi arendaja, mitte programmeerija. Tarkvaraarendus on nii nüansirikas, et ma kardan, et mu elus ei ole piisavalt tunde, et see kõik süvitsi selgeks saada, kogu aeg toodetakse uut materjali peale. Tuleb nautida protsessi ja tunda rõõmu, et iga päev saab pilt natukene selgemaks.