Artiklit lugedes jäi mulle esimesena silma kirjeldus, kuidas tarkvara ei ole pelgalt kasutajatele, vaid peab arvestama ka tulevaste edasiarendajatega ja haldajatega. See ei olnud küll kirjutise põhisõnum, kuid kõnetas. Ka arendaja on ikkagi inimene.
Mina ei näe asju päris nii nagu antud kirjatüki autor omal ajal. Nimelt ei leia ma, et tarkvara lähtekoodi avaldamine oleks alati hea mõte ja parandab koodi kvaliteeti. Kahtlemata võib ta seda teha, aga kuna tänapäeval on võimalik ka väga nappide teadmistega midagi kokku kirjutada, siis ei pruugi tulemus olla alati parem. Kurb lugu asja juures on, et kui see töötab, siis leidub alati kasutajaid, mistõttu on turvaaukudega pistikprogrammide levik vägagi igapäevane nähtus. Suurel ettevõttel, kellel on raha kõrval valuutaks tema hea nimi, on suurem motivatsioon teha hea toode. Eriti kui turul on palju temasuguseid veel. Ajal, mil teadmised ei olnud nii vabalt saadavad ja pakkujaid oli turul vähem, võis see tõesti teisiti olla. Mis puutub tarkvara kvaliteeti, siis leian, et häid näiteid on nii vabavaralistel kui ka klassikalisel ärivaral. Saavad mõlemad eksisteerida endiselt, pole see anarhism midagi võitnud.
Autoriõigused ei ole surnud nagu pealkiri väidab, aga ei toimi ka päris nii hästi nagu võiks. Koodide paljusus ja keerukus teeb autoriõigustega kaitstud osa eristamise mittekaitstust keerukaks. Sellele vaatamata on minu jaoks mõistetav, et inimene või ettevõte püüab kaitsta oma toodangut. Võib ju mõelda, et kunst peab kuuluma rahvale, aga kunstnikul läheb ka kõht tühjaks ja kõiki oma ametisaladusi ei pea avalikkusega jagama.
Maailma ilu seisneb selles, et see on mitmekesine. Kõigil on oma koht, ei tasu ka neid “econodwarfe” maha teha. Hästi motiveeritud inimene loob kindlamalt väärtust, vahet siis seal on, mis teda kannustab, kui ta füüsiliselt liiga ei tee.
Allikad:
https://firstmonday.org/ojs/index.php/fm/article/view/684/594
Mariana blogi 
Lisa kommentaar