Nädal 6: Tants intellektuaalomandi ümber

Kaugeltki kõik lahendused ei ole veel avastatud ja kõik leiutised leiutatud. Mõni väiksem asi võib saada osaks suuremast ja selleks, et kellelegi ei jääks halba tunnet, peaks igaüks oma vara kaitsma vastavalt, ka intellektuaalomandit. Alljärgnevalt lahkan pealiskaudselt kahte vahendit selle saavutamiseks.

Litsents- senini toimiv lahendus

Suurim pluss on see, et litsentsi rakendamiseks ei pea läbima seadusandlikku kadalippu, ei pea jagelema rea ametnikega, vaid saad kiirelt toote turule viia. Praeguseks on valmis tehtud piisaval määral erinevaid litsentsitüüpe, mis peaks katma ära pea iga vajaduse. Võta ja pane oma tootele külge ja oledki valmis. See teeb temast meie kiire arenguga ajastul parima vahendi intellektuaalomandi kaitseks. Litsentsiga saad sa ka mingil määral juba ette ära määrata, kuidas su toodet levitatakse. Litsentsiga kaitsmise eelduseks ei ole tehniline detailne kirjeldus. Minu silmis kõige mugavam lahendus, eriti kui sa ei oma juristide armeed.

Patent- pigem aegunud lahendus

Leian, et patent on pigem aegunud lahendus mitmel põhjusel. Esiteks on tehnoloogia areng nii kiire ja nii laiaulatuslik, et raske on leida inimest, kes suudaks ära tuvastada, kust maalt on alust uueks patendiks. Teiseks eeldab patendiavaldus seda, et sa kirjeldad oma lahenduse ära ehk siis annad oma ärieelise ise juba avalikkusele. See teeb igasuguse kopeerimise veelgi lihtsamaks. Kolmandaks võtab patendi saamine päris palju aega, mis võib tähendada, et patendi ootamine juba tõmbab toote loomise tempot maha. Samuti eeldab see tegelemist erinevate ametnikega. Patent võib olla ka innovatsiooni pidur – kui leiad toote, mida tahad edasi arendada, peab sul olema selge, mis maalt läheb patendi rikkumise piir. Aga kui paljud meist tahavad sellega riskida, et kogemata rikud suurfirma patenti.. Selleks, et patent oleks ajakohasem peaks üle vaatama patendi saamise kiiruse, väljastamise aluse ja ka siis näen ma seda pigem suurettevõtete pärusmaana. Tõsi, õiguslikult annab ta tugevama kaitse kui litsents ning oma patenti saad litsentsiga vajadusel edasi jagada.

Kokkuvõtteks

Seni kuni maailmas ei ole ühtset õigusruumi ei ole kaitse ei patendi ega ka litsentsiga kaugeltki täielik. Praeguse seisuga on maailmas rohkem kui 1,5 miljardit inimest, kes elavad riikides, mis on teises õigusruumis ja lääne pealt kopeerimine on märkimisväärne osa turust. Sellele vaatamata oleks mõistlik oma loome ära kaitsta ühel või teisel viisil.

Nädal 5: võrgusuhtluse eripäradest

Ole inimene- endiselt ja alati tähtis.

Mulle meeldib meie praeguse digiajastu juures see, et palju asju saab netis aetud, ka palju hirmsaid koosolekuid saab Teamsis peetud. Kui ma igapäevaselt kardan paaniliselt avalikku esinemist, siis Teamsi või muu videosilla vahendusel tunnetan ma nn koduväljaku eelist, mis võimaldab mul end palju vabamalt tunda. Sama efekt on paraku ka vesteldes meilitsi, veelgi võimendunud on see siis kui saad kirjutada anonüümselt kuskil jutukanalis või kommentaariumis. Kui minu näite juures annab see mulle eelise teha parem esitlus, millest keegi ei kaota, siis ülejäänud nimetatud olukordades võib see päädida negatiivsemate tagajärgedega. Kuna virtuaalse suhtluse juures ei näe me tihti teist inimest võib tekkida tunne, et võime öelda/kirjutada kõike ilma tagajärgedeta. Reaalsuses peaks ikkagi püüdma jääda inimeseks ja lähtuma kõikjal reeglist “ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks”. Alati tasub ka mõelda sellele, et kas see, et sul on võimalus öelda neid asju ikka tähendab, et peaksid neid asju ütlema. Mis eesmärki see teenib kui saad kellelegi halba kirjutada? Kas sa kirjutaks neid asju ka oma nime alt? Ärme kaota netis näilise anonüümsuse tõttu oma inimlikkust ja püüame käituda ikka nii nagu me reaalses elus silmast silma inimestega käitume.

Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust – tähtis, aga enam mitte nii aktuaalne

Ka tänasel päeval on viisakas teisi mitte oma rämpspostitustega tüüdata. See on asjatu kulu nii andmemahu vaatest kui ka aja mõttes inimesele, kes peab su postitusele tähelepanu pöörama. Õnneks on ajaga tekkinud palju võimalusi, kuidas rämpssisu enda vaateväljast eemaldada. Mina ise kasutan meilide puhul kaustade süsteemi, sotsiaalmeedias on tavaliselt võimalus tüütu sisu pakkujaid kas blokkida või muul moel eirata, samuti aitavad igasugused reklaamiblokeerijad. Andmemahu kulu ei ole enam niivõrd suureks mureks kui see oli 90ndatel, kuid asjatult ressurssi kulutada ei maksa ka nüüd. Vahel muidugi tahavad inimesed head, mõtlemata, kas nad tegelikult mingit väärtust ka loovad. Näiteks igal aastal saadetavat jõulusoovid, uusaastatervitused jne. Kokkuhoiu mõttes saab neid vajadusel jagada ka lingina, et saaja saaks ise otsustada, kas vaatab sinu kaarti või mitte.

Nädal 4: SWOT-analüüsin Eesti infoühiskonna arengukava 2030.

Tugevused

Eesmärgid on sõnastatud väga populistlikult, mis lubab paljudel nõustuda. Panustatakse inimeste elu mugavamaks muutmisele.

Lisaks on jaotatud arengukava kolmeks pisemaks valdkonnaks, mis lubab konkreetsemalt keskenduda valitud suundadele- digiriik, ühenduvus ning küberturvalisus. Digiareng on seostatud kliima- ja keskkonnateemadega, mis peaksid praegu olema iga vastutustundlikult arenevas valdkonnas teemaks.

Nõrkused

Ma ei ole arengukava mõõdikutes päris kindel. Rahulolu mõõtmine ei tundu selline konkreetne suurus, millega hinnata. Ülikiire interneti puhul mainitakse võimalust liituda vähemalt 100 Mbit/s ühendusega, mis tundub aeglane, ja teiseks ei mainita selle maksumust /liitumistingimusi. Tõsi, siin räägib arvatavasti minu kogemus rolli, kus pean tõdema, et minu elukohta saab ka valguskaabli, kui maksad tagasihoidlikud 46000 eurot. Lisaks on ka arengukavas välja toodud, et osasid mõõdikuid ei olegi veel välja suudetud mõelda.

Võimalused

Saame elavdada majandust luues paremad tingimused ettevõtlusega tegelemiseks, mis võib meelitada raha meisse investeerima. Samuti on see heaks platvormiks levitamaks Eesti kultuuri ja tõstmaks meie mainet rahvusvahelisel tasandil.

AI arendamine võib olla ala, kus me saame päriselt maailmas silma paista oma innovatiivsusega. Laiendame võimalusi koostööks välismaailmaga.

Ohud

Uuendusmeelsuse raames võime komistada lahenduste otsa, mis ei pruugi olla kõige turvalisemad. Teiseks ohuks on see, et kriitiliselt tähtis on piisaval hulgal ja tasemega IKT-spetsialistide saadavus. Ajal mil eestlasi tilgub kodumaalt välja ei ole tagatud, et meil on piisavalt pädevaid inimesi. Eesmärgid on väga kõrgele sihitud, neid ei pruugi suudeta täita, mis omakorda võib tekitada ühiskonnas vastumeelsust.

allikad:

• https://www.mkm.ee/digiriik-ja-uhenduvus/digiuhiskonna-arengukava-2030

Nädal 3

Uus meedia vs vana meedia.

Kui me räägime vanast meediast siis mõtleme hetkel kõiki neid massimeediakanaleid, mis olid enne infoajastut laialt levinud.

Sinna alla kuuluvad näiteks raadio, televisioon, reklaamiagentuurid ja trükimeedia. Uuest meediast rääkides peame silmas erinevaid portaale, blogisid, sotsiaalmeediaplatvormidel asuvaid kontosid jne. Et tänapäeval edukalt toimetada, pead olema seal, kus on su publik.

Hea näide uue meedia oskuslikust kasutamisest – Ekspress Grupp.

Ekspress Grupp on ühe oma strateegiapunktina sõnastanu, et nende eesmärgiks on pakkuda jätkuvalt paberkandjal kvaliteetseid meediaväljaandeid lugejatele, kes väärtustavad seda formaati. Kuna aga numbrid räägivad seda keelt, et neid paberkandjail väärtustajaid on nüüdseks mõne väljaande puhul kaduvväike arv, siis asjade loogilise jätkuna kolivad nad oma väljaandeid veebi. Näiteks selle aasta aprillist lõpetatakse Eesti Päevalehe paberkandjal väljaandmine. Eesti Päevalehel on hetkel ca 7000 paberkandja- tellijat, Delfi Meedia digiväljaandel on 100 000 tellijat. Rahast rääkides läheb aga neil uues väljundis väga hästi ja reklaamitulu numbrid on tugevad.

ERR – tugev traditsioonilistel väljunditel

ERRi alla kuuluv ETV on televisioonimaastikul kõikide uuringute puhul alati topis. Näiteks hiljutisel Kantar Emori uuringul oli nädala TOP 30 saatest 20 saadet ETV kanalil näidatavad, kusjuures järelvaatamiselt tulev protsent on palju madalam kui ma arvasin – enamasti jääb see sinna 20% kanti.

Kui vaadelda ERRi erinevaid sotsiaalmeediakanaleid, siis seal on aga nende jälgijaskond üsna kesine. Facebookis on ERRil 13 000 jälgijat, TV3-l on see näiteks 93 000 (vaadatavuse toppi ei ole neil tihti üldse asja, aga FB-s läheb hästi) ja kanal 2-l 60 000. Võrdluseks võid tuua veel ka eelnevalt mainitud Delfi, kellel on seal 166 000 jälgijat.

Järeldan, et mõlemad näited on sellest, kuidas ollakse väga teadlikud oma publiku asukohast ja soovidest ning seetõttu läheb mõlemal hästi, hoolimata väljundist.

Allikad:

https://www.err.ee/1609222581/eesti-paevaleht-lopetab-paberil-ilmumise

https://www.egrupp.ee/grupist/strateegia-ja-eesmargid/

https://www.kantaremor.ee/nadala-top-30-vaadatavamat-saadet

Nädal 2: Emotikonid ja Jututoad

Emotikonid

Internet tõi endaga kaasa järjest enam virtuaalset suhtlust, seda just kirjalikult esitatud vormis. Aga see tõi kaasa mure: pelgalt kirjapildist on raske välja lugeda, kas kirjutatut näiteks mõeldakse naljana või mitte. Ja põhimõtteliselt nii sündiski idee kasutada emotikone, et nö anda kirjutatule tooni, et kõik saaks üheselt asjadest aru. Täpsemalt siis sai ühel mehel nimega  Scott Fahlman’il (aasta siis oli 1982) kõrini sellest, et tihti tehti tähtsates sõnumikettides nalju, millest osa saajaid ei saanud aru ja siis hakati neid teemasid seal ulatuslikult lahkama mattes põhiteema kiiresti ära. Sealt sündis ettepanek tähistada naljana mõeldud osa sümboliga

:-), et ei tekiks asjatut müra.

Tõsi, tänapäeval kasutatakse harva seda originaalset külili lamavat naerunägu, pigem kasutatakse emojisid, mis on graafilisemad, aga nende mõte on sama, anda edasi emotsiooni, mis muidu võib kaduma minna.

USeNET

1970-ndate lõpus loodi failijagamisvõrgustik, mida kasutati uudiste ja aruteluteemade jagamiseks. Põhimõtteliselt meile tuntud foorumite eelkäija ja üks esimesi suhtlemisvõrgustikke. Täpsemalt tuli 1979. aastal idee ühendada 2 ülikooli omavahel, 1980. aastal jõudis asi teostuseni. Useneti algne eesmärk oli hõlbustada arvutikasutajate vahelist suhtlust ja teabevahetust.

Ka tänapäeval leidub veel töökorras ja kasutusel olevaid Useneti servereid, kuid enamasti on inimesed infojagamiseks kolinud siiski uuematele platvormidele. Kui seni on veel saanud Useneti gruppe jälgida Google Groupsi abil, siis alates 22. veebruarist 2024 pannakse ka see võimalus kinni. Nišikana võib ta veel aastaid vinduda, aga pigem tuleks lugeda laiatarbest väljasurnud asjaks.

Allikad:

• https://www.cs.cmu.edu/~sef/sefSmiley.htm
• https://web.archive.org/web/20150811013424/http://www.newstalk.com/Emojis-World-Emoji-Day-history-of-emoji-Ireland-Nicolas-Loufrani-Vyv-Evans
• https://support.google.com/groups/answer/11036538?visit_id=638401644159352995-1779246639

Noppeid IT ajaloost

1. nädal

Põnevad IT lahendused

Internet

Minu ning kindlasti veel väga paljude inimeste jaoks on üks suurimaid ja olulisemaid lahendusi Internet. See on muutnud nii paljusid eluvaldkondi, et on päris keeruline ette kujutada aega, kui pidi ilma ühenduseta elama. Kui mul on igav, siis netist leiab tegevust, vaja õppida midagi – Google aitab, isegi dokumentide taotlemiseks ei pea tingimata kodunt lahkuma ja kui oled eriti häid valikuid elus teinud, saab ka leiva lauale kodunt lahkumata. Nagu igal mündil on 2 külge, võib öelda, et Interneti tulek on vähendanud inimeste suhtlemisoskust, aga minu jaoks on see väike kaotus võrreldes kõige muuga, mis see on meie ellu head toonud.

Phonebloks 2013-2016

Hollandlasel Dave Hakkensil oli unistus telefonist, mida ei peaks iga paari aasta tagant välja vahetama ning mis oleks lihtsalt konfitav iga kasutaja vajadustele. Konseptsioon nägi ette, et see nutitelefon koosneb eraldiseisvatest moodulitest, mida saab hõlpsalt vajadusel ka vahetada, mis omakorda pidi vähendama jäätmeid ja pikendama telefoni eluiga. 2013 sügisel kuulutas Motorola Mobility, kes sellel ajal kuulus juba Google LLC‘le, välja Project Ara, mille raames teatati avalikult koostööst Phonebloks-iga. Projekt külmutati 2016. aastal Google’i poolt. Idee oli oma ajast ees.

HAPIfork – kahvel, mis aitab kaalu alandada

2013 aastal jõudis Kickstarter-isse projekt HAPIfork, mida toetati ca 130 000 dollariga. Tegemist pidi olema kahvliga, mis monitoorib söömisel ampsude arvu minutis ja kui tempo liiga suureks läheb, siis antakse vibreerimise ja tuledega sellest “diskreetselt” märku. Pikas plaanis peaks see vidin treenima inimest õige tempoga sööma ja vähendama seetõttu ka söödava toidu koguseid.

Hinnaks sai sellel tootel esialgu 99 dollarit. Ise ma ei näe turgu ligi 100-dollarilisele kohmakale kahvlile, mis vilgub ja väriseb söömise ajal. Kahtlustan, et kui kahvlil aku tühi on, ei jää söögikord vahele, vaid minnakse üle traditsioonilistele vahenditele ning nii ta sahtlipõhja jääbki.

Allikad:

• https://edition.cnn.com/2013/09/19/tech/innovation/phonebloks-the-smartphone-for-life
• https://killedbygoogle.com/
• https://www.kickstarter.com/projects/1273668931/hapifork-the-smart-fork-that-tracks-your-eating-ha-0
• https://slate.com/technology/2017/10/why-should-you-buy-a-bluetooth-enabled-smart-fork.html